TASUTA tutvumisproov
Giidi käsiraamat. SETOMAA.

See raamat on mõeldud nii neile, kes teevad giiditööd, reisikorraldajatele, kes soovivad oma külalistele asjatundlikke programme koostada, kui ka nendele, kellel on huvi ja tahtmine avastada Setomaad lihtsalt iseendale rõõmuks.
Eesti on piiririik ida ja lääne vahel kõigi sellest tulenevate rõõmude ja muredega. Ühest küljest on Eesti pinnal läbi ajaloo võideldud võimu pärast: ainuüksi 20. sajandil on võim siin vahetunud üheksa korda. Samas tekivad just piirialadel omapärased subkultuurid, kultuuriline ja etniline rikkus. Setomaa on üks neist erilistest paikadest, mille mõistmine ja avastamine on kindlasti elamus.
Raamat pajatab lisaks ajaloole loodusest ja elust tänasel Setomaal.

Peamised käsitletavad teemad:
usk ja uskumused, kirikud ja tsässonad, religioosed tavad ja kombed, kratid ja puugid;
Seto leelo ja UNESCO vaimne kultuuripärand, lauluemad;
Seto kuningriigi päevad;
peosöögid-joogid  ja rahvarõivad;

kirjeldatakse Setomaa külasid Mikitamäe, Värska, Meremäe, Misso, Vastseliina vallas ja Setomaa piiri taga.
Lisad annavad teavet Seto Kongressidest, Lindora laadast, Vastseliina metsmesilaste pidamisest, Petseri vägimehest ja Kiievi kultusest Setomaal ning valiku seto toiduretsepte Inara Luigase koostatud raamatust «Setu toidud». 

107 x 175, spiraalköide
236 lehekülge


ISBN 9789985969199 

Püsikliendi hind 11,54 Euro
Tavahind 12,82 Euro


 

 

 

Arvustuse autor: Ilvese Aapo
 
"Giidi käsiraamat. Setomaa ida ja lääne vahel"
Kadri Tähepõld, Helen Alumäe, Eva Keinast
Ecce Revalia 2008, 236 lk
 
 "Vii üle vii"
Ilmar Vananurm
Kirjastus Hilanamoro 2008, 100 lk
 

Võtsin endale huvitava ülesande vaadata või kiskuda karvupidi ühes artiklis kahte raamatut, mis möödunud aastal välja tulid ja peaksid olema üksteisega võrreldamatud – Seto luuletaja Ilmar Vananurme omakeelne kogu “Viib üle vee” ja Kadri Tähepõllu, Helen Alumäe ja Eva Keinasti eestikeelne “Giidi käsiraamat. Setomaa ida ja lääne vahel". Aga ma mõtlesin, et kui mängus on Setomaa, leian ehk siiski ka midagi ühist. Kui muud ei saa, siis loen üle kõik erinevused ja löön arvelaual kokku. Tegin kaaned lahti ja hakkasin raamatuid üksteise kõrval lugema. 

Käsiraamatus tuli esimene luuletus ette juba 9.leheküljel: "Kiil ja miil / Kaos kiil' kaos rahvas. / Kaos su maa ja kultuur. / Miä perrä jääse?" (Nikolai Laanetu (“Keel ja Meel”/ Kaob keel koos rahvaga. Kaob su maa ja kultuur. Mis järele jääb?). Uurisin, kui ruttu hakkab mulle kindlat teavet Setomaa kohta andma Vananurme "Vii üle vii". Läks pisut kauem aega; Ilmar aina armastas kedagi, enne kui tuli fakt: "Piusa takah om traataid ja püssä'"(Piusa taga on traataiad ja püssid) (lk 16). Esimene ühisus oligi leitud.
 
Kahte raamatut ühendas kas või see, et mõlemas on kohti, kus jutt kisub kurvaks või teisiti öeldes negativistlikuks. Et minu kirjatükk rohkem arvustuse moodi oleks, siis toon veel paar näidet. Giidiraamatus: "Praegune seto keel on juba vaene ja vilets oma vaimsuse poolest" (lk 11). Vananurm: "Poiskõsõ esä puhkas jo havvah. / A tuu poiskõnõ keevitas Soomõh" (“Poisi isa puhkab juba hauas. Aga poiss ise keevitab Soomes”) (lk 41). Selle teise lausega tuleb kahjuks nõus olla, poisid on tõepoolest Soomes ja keevitavad ja varsti on neil koju tulles giidi vaja. Samas luuletuses võrreldakse Eesti riiki jäämäe vastu põrutanud Titanicu laevaga. Giidivihiku keelelause kohta öeldus oleks võinud, õnneks minu arvamust mööda, veel pisut kahelda. Aga selge on see, et tehku suured poliitikud milliseid tahes kultuuri hävitavaid lollusi, viimane ohjaots on siiski inimese enda kätes.
 
Üks otsakene ongi näiteks kindlalt Vananurme käes, see, et tema “Vii…” raamatus küll ei ole näha vaimsuse poolest vaest ja viletsat keelt. Teisalt võib karta, et mis saab siis, kui Ilmar ongi üks neist viimastest setodest, kes oskab vaadata Hilanamäelt Petseri poole ja nutta ja sellest omas keeles laule – luuletusi kirjutada. Tuleb loota, et teda ei viida Soome keevitama. “Vii üle vii” oleks võinud olla selleks käsiraamatuks, mis aitab õppida ennast südamega kodumuru lähedal hoidma. Et positiivne programm alles jääks, et “Kui kustuvad ära kõik kasiinode värvid, kõik pangakompuutrid põlevad läbi ja hingenöörijad hinge heidavad- ei kustu see puhas puuhalu tuli” (lk 65).
 
Vananurme kogu on tõsine raamat, laule oleks sealt saanud, kuid väga särtsakaid kargusi mitte. Giidi käsiraamatu järgi oleks võinud aga näiteks teha väga huvitava laua- või mälumängu. Seda võib proovida isegi Setomaa enda inimeste peal. Proovime, ma küsin: Millise tähega algavaid kohti on Värska vallas kõige rohkem? Kas teie teate? Värska inimesed? Mitu selle tähega algavat kohta on siis kokku? Aga nimetada oskad? Ma aitan pisut, ma ju tean, vaatasin raamatut: täht on V, kohti on kaheksa ja need on Värska ise, Vaartsi, Vedernika, Veln´a,Verhuulitsa, Voropi, Võporsova ja Väiku-Rõsna. Kui keegi veel mõnda teab, võib selle giidiraamatusse ise juurde kirjutada, kuigi selle jaoks ei ole väga palju ruumi jäetud. Tegelikult ei ole üldse ruumi jäetud, aga vahest ei ole vajagi, paistab, et raamat on korralikult kokku pandud.
Kui kohanimede juurde tagasi tulla, siis leiab neid, õigemini kohaluuletusi, ka Vananurme raamatus päris mitu. Paistab, et põhiliselt kipub autor vaatama ikka üle Piusa. Muret venelastele antud kodumaa pärast on vaja tunda, muidu “jäävad piirid lahutama hingi” (lk 87). Giidiraamat käib ka ära üle jõe, vaatab Petserit ja Mõlla ja veel ühte-teist. Aga Ungavitsat ma giidiraamatust ei leidnud, küll aga Vananurme omast.
 
Giidiraamatust sain ma muu hulgas teada, et ühe esimese seto asja populariseerija Hermann Julius Schmalzi "...värvikast omanäolisest isikust teatakse tema kodukandiski suhteliselt vähe." (lk 12). Ehk siis teataksegi veel vähe, ma olen ju tema eluloost vaid kaks näidendit kirjutanud. Ei hakka ma käsiraamatu koostajatele vastu vaidlema, nemad peaksid ikka targad inimesed olema. Ka Vananurme raamatule ei taha kuidagi vastu vaielda või liiga teha. Õnneks on teda juba pisut ka premeeritud – Võru maavalitsus andis talle Bernhard Kangro kirjandusauhinna.
 
See on kena, et setokeelse luulekogu eest tunnustatakse ka Võru poole peal, hea ikka, kui kusagilt midagi saad. Giidi käsiraamatut on ka omamoodi tunnustatud – 3.leheküljel on lugeda, et mitmed tuntud setod on selle heaks kiitnud ja need on sellised inimesed, keda tuleb uskuda, kui te minus näiteks pisut kahtlete.
 
Giidi käsiraamat on pisike pihku mahtuv kirjakeelne Seto entsüklopeedia, ainult pilte ei ole juures. See teebki raamatu väga “interaktiivseks” – kui tahad oma silmaga näha, millest räägitakse, tuleb endal minna Setomaale neid kohti vaatama. Ja ei jookse setolgi see tarkus külge pidi maha, midagi uut või ehk ka vana saad ikka teada. Pealegi ilmus möödunud aastal paks raamat setodest ka saksa keeles – Heldi Lay „Setud Eesti minevikus ja olevikus“ („Die Setukesen in Geschichte und Gegenwart Estlands“) – on ju halb, kui välismaalane tuleb külla ja on vastuvõtjast targem. Vananurme kogus peetakse ka välismaalasi meeles, olgu kas või leedulasi ja roomlasi ja Lesbose saart. Selles mõttes võib tõmmata paralleele kuulsa mulgi Hendrik Adamsoni loominguga, ja temanimelise luulepreemia on Ilmar ka juba saanud. Igal juhul oli mul nii Vananurme luulekogu kui ka Setomaa giidiraamatut huvitav lugeda. Ja vahest teil seda kirjatükki ka.
 

 

 

 

 

 

 




 

         Ecce Revalia OÜ
         Narva mnt 70
         10127 Tallinn